- read

Revis peab põlema

peacecop kalmer: 22 58

Via Medium

Isa esik oli veidi suurem ja seal oli parajasti üks koosviibimine lõppenud. katrin kuusikuga olin lähedalt vestelnud ning enne lahkumist ta embas mind ja puudutades õrnalt oma huultega mu põske…

Isa esik oli veidi suurem ja seal oli parajasti üks koosviibimine lõppenud. katrin kuusikuga olin lähedalt vestelnud ning enne lahkumist ta embas mind ja puudutades õrnalt oma huultega mu põske sõnas: “Teavita siis mind, kui endale abikaasa võtad!” Ta suundus jablo juurde ja tegeles edaspidi temaga, nii et ma arvasin, et ta kaotas minu suhtes huvi.

Me kõik lahkusime. Mul olid ümber sinised punase triibuga dressipüksid ja musta värvi nahktagi.

katrin oli läinud teises suunas, ent jabloga kõndisime Lehola peatusse. Bussiliini 36 buss saabus ning ronisime sellesse. Mu mõtted olid endiselt katrini juures ja kui taipasin, et polnud mõelnudki, kuhu buss liigub, vaatasin läbi akna ja nägin, et olime jõudmas Väike-Õismäe lõpppeatusse. Mul oli vaja minna Mustamäe teele ning see ei olnud üldse õige koht, kus parajasti asusin.

Väljusin bussist. Ümberringi oli palju inimesi. Mõned maaliinide kolmekohaliste tunnustega bussid seisid läheduses.

Suundusin üle Õismäe tee Õismäe ringi paneelmajade vahele. Ühest trepikojast väljus üks laps, tema järel liikus käte abil alla üks vanamees. Võimalik, et ta oli ratastoolis — ma ei soovinud talle rohkem pilku heita. Trepikoja sissekäigust vasakul oli meetrike ruumi täisnurga all oleva seinani. Liikusin piki seda vasakule, kuni märkasin selle otsas paremal üht teist sissekäiku, mis oli puidust ja krohvitud. Haarasin krohvitükkidest, et enda keha üles vibutada, ent mulle jäid pihku seinast irdunud krohvitükid. Viimaks siiski suutsin enda keha üles vinnata. Astusin üleval vasakule ja olin juba puitlaudadest meisterdatud laevasuurusel kiikuval labürintmajal. Üks isa, keda olin korraks näha laeva teises otsas, oli selle ilmselt oma lastele teinud. See oli üks krunt paneelelamute vahel, mis oli aiaga ümbritsetud. Liikusin üle kiikuva maja otsa aeda ja üle aia ning aasale.

Majade vahele oli tehtud Õismäe teest ringi keskpunkti suunas olev tee, mille ääres seisid värviliste kolmnurksete lipukestega nööride küljes kaetult laadaautod.

Peagi jõudsin Õismäe tee põhjakaarele ning ootasin seal järgmist bussi. Lähedal oli pood ja palju inimesi sagis ümberringi. Saabus liini 37 buss. Kaks kollaste helkurvestidega menti sisenesid koos minuga keskmise ukseava kaudu bussi. Nad hakkasid kohe pärima pileti järele. Kobasin taskus käega ringi, et leida oma nutitelefon, millega osta pilet, ent seda polnud. “Olen oma telefoni koju unustanud,” teatasin neile. Kohe pakkus üks neist mulle osta pilet. “Kui palu maksab?” — “70 senti.” Samal ajal avastasin ühe valge jopega naise käed oma seljakotist. Ta oli ülevalt luku kahele poole lahti teinud ja ta käelabad olid kotis. Ehmusin sellest ning haarasin ta vasakust taskust kammi ja veel midagi. Naine oli kurb ja hakkas nutma emmates mind. Ühtlasi otsisin münte politseinikule. Leidsin kaheeurose ja vist veel ühe ning ühe Eesti krooni välimusega ühese ning ulatasin need viis eurot talle.

Lehola peatuses väljusime bussist. Mõtlesin, et oleksin võinud sõita Vambolani, oleks olnud lühem maa koju minna. Valge jopega naine liikus vehklemissaali seina äärde, kuhu oli kogunenud punt inimesi, kes kõik istusid. Ta rääkis: “Revis peab ära põlema.” ja pöördudes minu poole: “Ära ütle, et sa ei tea, mis Revis on!” — “Kas keegi siinolijaist teab, mis on Revis?” küsisin teistelt. Mitte keegi ei reageerinud.

Isa juurde tagasi jõudnuna vaatasin elutoas läbi akna ja nägin inimesi koertega jalutamas. Koeri oli järjest rohkem. Mõned olid hästi pisikesed ja pruuni karva. Üks vist oli äsa sünnitanud, tegeles oma ülipisikese koerapojaga. Elektrimaja juurde suundus isamaja juurest piki plaaditeed paremal poolel murul hulk inimesi ja koeri. Kõige suurem koer oli kuldset karva karusuurune ning kõndis tagakäppadel kõige taga. Üks mustavalge kirju koer oli ta turjale hüpanud. Pöördusin venna poole: “Vaata!”

Siis märkasin kallaku ääres kassipesa kahe kassiga. Läksin alla. Kass oli emane ja mustavalge kirju. Keegi oli haige kassi sinna jätnud. Embasin kassi ja nägin, et ta karvade küljes rippus mullatükke. Kohati muutus kass naiseks. Ta vasak näopool oli khaki. Pakkusin, et viin talle mahla, ent meenus, et mul pole seda kodus. Juurdlesin, kas lähen sellepärast poodi ja milline vastutus mul hiljem selle kassiga seoses lasub. Et kuigi ta on kass, kas ma saaksin temaga seksida, kas mu suguti mahuks ta väikesesse tuppe. Pakkusin siis, et toon talle teed, ent mulle jäi mulje, et ta põlgas selle ära — ei tea ju, kuidas tee kassile mõjub! “Kui kaua sa siin ilmas elanud oled?” küsisin kassilt. Kass muutus inimeseks, siputas teki all jalgadega ja kilkas: “Ketsid!” Arvasin, et nüüd meelitab mult välja ketse. Järgmisena mainis teksasid. Kuskilt tuli arv 35. Arvutasin ja sain seitsmega jagatult kaheksa, ent see ei saanud olla õige vastus. Jagasin uuesti ja sain “neli või viis” — “õige!”.